20.02 La Gomera

Juba Eestis olles oli kindel kavatsus külastada ka La Gomera saart, selle ilust on palju kuuldud ning ta on ka Tenerifest kõigest 40km kaugusel.

Kokku on Kanaari saari 8, suurim on Tenerife ( 2034 ruutkm) ning La Gomera 370 ruutkm. Väiksemad temast on vaid El Hierro ning ülipisike La Graciosa ( 29 ruutkm.)

Meie praktikajuhendaja soovitas võtta päevatuuri kakskeelse giidiga ja osta tuur Novatoursi Marina kaudu. Maarika soovitas, et katsuksime saada Läti giidi Gediminas´e tuurile, sest ta olla lausa staar, aga paraku Marina tema õhinat ei jaganud ning arvas, et päris nii valida me giidi ei saa ning teised giidid on samuti suurepärased. Seega lasime endid üllatada. Saaretuur maksis 105 eur, sisaldades kogu transporti uksest ukseni ja lõunasööki.

Giidiks sai meile Fransisco- vanem mees, kes rääkis kogu päeva vältel lausa 3 keeles- inglise, saksa ja hispaania keeles. Meid võeti peale kokkulepitud kohas juba 5 min varem, kontrolliti nimed ning edasi oli meil "õnn" loksuda kaasa tervelt tund aega teisi inimesi peale korjates. Kui buss sai rahvast täis, teavitas giid meid laeva väljumise ajast, kuhu minna sadamas ja kuna me saarele jõuame. Saarel ootavat meid juba teine buss, nr 36. Seda kõike rääkis ta kolmes keeles. Päris huvitav saab olema!

Suur praamlaev Fred Olsen väljus kell 11, kontrolliti meie ID kaardid ning läksime laeva. Korralik suur praam, loksus päris korralikult.

Kohale jõudes San Sebastian (pealinn) sadamasse, leidsime bussi 36 ning alustasime sõitu. Pidime ära valima ka lõunasöögi- kes tahtis kana, kes liha, kes vege. Peatusime erinevatel vaateplatvormidel, rühkides kindlameelselt vaid mägedest ülesse põhja poole, kõrgustesse. Turistibusse oli liiklemas tõesti palju ning kuigi teed ei olnud nii kitsad, kui Tenos , siis oli ikka väga mitmeid keerulisi hetki.

Vaated olid tõepoolest suurejoonelised ja mäed tõepoolest võimsad. Saar on väga mägine ning kuna viimased kaks kuud olla palju sadanud, siis kõik oli ka vapustavalt roheline ja lopsakas. Saarel on kasvamas väga palju palme, registreeritud on peaaugu 200 000 puud. Kanaaridel olla nii palju sadanud, et nt Fuerteventura saarel olla välja ilmunud lausa taimeliigid, mille kohta seal varem ei teatudki. August on neil kuum suvekuu, aga 2025a augustikuus olevat sadanud rekordhulk vihma.

Sõitsime läbi Hermigua oru ja küla- minu täielik lemmik! Küla oli täis armsaid värvilisi madalaid maju, vaheldumisi lopsakate banaanisalude ja palmipuude. Saarel püüdsid minu pilku imelised terasspõllud, justkui rohelised trepiastmed. Need on rajatud mäenõlvadele nii mägedes kui külades, raske füüsilise töö tulemusena. Seal kasvatavad kohalikud nii viinamarju, banaane, kartulit, mangot, papayat, sidrunit, avokaadot, apelsini jne. Kuna paljud nendest on tänaseks maha jäetud ja loodus on need nö roheliseks kasvatanud, siis nad näevadki välja nagu hiiglaslikud trepiastmed.

Hermigua orus on maailma parim kliima- seda lugesin teadete tahvlilt. 20 sajandi alguses oli grupp rahvusvahelisi teadlasi nii selle kirja pannud, kuna orus on stabiilne aastaringne kliima, mahedad temperatuurid, pidev niiskus ja soodsad tuuled. Talvel on kraade alati vähemalt 15 ning suvel ei lähe üle 27.

Saarel on ka see huvitav asjaolu, et kõik vesi mis tuleb udust, vihmadest ja allikatest, kogutakse kinni tammidega. Jõgesid saarel pole. Kogutud vett kasutatakse nii joogiveeks, kui tterassipõldude kastmiseks. Kui tamm ei oleks vett kinni hoidmas, siis see uputaks üle kogu oru ja külad ning suunduks merre.

Sõime 3 -käigulise lõuna restoranis Las Rosas ning vaatasime ka vilenaise etteastet. Vilekeelt nimetatakse Silbo Comero ning vanasti kasutasid inimesed seda üksteisega suhtlemiseks üle orgude ja mägede. See on päris kell, kus täishäälikud ja kaashäälikud on eri toonidega. Vile kostab 3-5km kaugusele. Koolides on see lausa kohustuslikus õppekavas. UNESCO kultuuripärand, muide ka.

Edasi sõitsime Garajonay rahvusparki- kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ning on kaetud 70% ulatuses laurisilva metsaga ehk ürgse loorberimetsaga. Mets on tõesti salapärane, vaikne ning müstiline. Siin on suurim valik endeemilisi liike, mis on säilinud alates jääajast miljoneid aastaid. On tõeliselt uhke tunne paitada puid, mida katavad pehmed -pehmed samblikud, mis ripuvad puude küljes. Mets on väga niiske, väga roheline ja värske. Rahvuspark katab 10% kogu saarest.

Saarele on kuulsust toonud ka Christoph Kolumbus, kes just siit alusta oma kuulsat India otsingut, mis lõppes Ameerika avastamisega.

Veidi nüüd ka giidimisest, mida paluti meil eriti jälgida. Kolme keelt kõnelevat giidi (millest ükski ei ole emakeel) on päris raske jälgida. Kuna ta rääkis paari lausa kaupa eri keeltes korda mööda, ilma pausi tegemata, ühe jutiga- siis oli seda tõesti raske ja väsitav kuulata. Ka kuuldavus polnud eriti hea, ta palus juba alguses, et keegi samal ei räägiks. Ta hääl oli rahulik ja mahe, kõik jutt jooksis ühte punti. Kogu aeg pidi orienteeruma, mis keeles ta parasjagu räägib. Ta rääkis kogu päeva, vahet pidamata. Ma ei tea, mismoodi ta tagas selle, et keegi bussist maha ei jääks- sest üle luges ta inimesi vaid korra, peale restorani. Turvavööst ei olnud juttu kordagi. Peale lõunasööki ütles ta vaid, et 15 min pärast ärasõit, aga kella aega ei täpsustanud.

Päev kinnitas mulle, et mina isiklikult pole taoliste korraldatud tuuride sihtgrupp, kuna selline grupis käimine, bussist välja ja sisse, pole päris minu teema. Aga tööna tundub see veidi teine teema ja vaadates tänast päeva, saaksin ka mina kenasti hakkama.

La Gomera saar aga jöttis mulle vapustava mulje, siia on kindel soovi naaseda uuesti ja pikemaks!