21.02 Põrgukuristik

Teide hoiab endiselt meeli ärevil, tänaseks on mõõdetud juba peaaegu 3000 väikest hübriidmaavärinat. Õnneks on ohutase endiselt madal.

Meie võtsime ette täna aga omaenda põrgutee ehk matk Barranco del Infiernosse.

See rada on väga populaarne nii kohalike kui turistide seas, seega on seatud piirangud- sissepääs on tasuline ning rajale mineku aeg tuleb ette broneerida. Turistile on sissepääs 15 eur, residendile 5 eur. Broneerida tuleb läbi kodulehe, meie bronnisime aja 2 p enne kella 11.30ks.

Tegelikult oleks pidanud juba kell 9 rajale minema, sest päike küttis selle matka ikka tõesti põrguks. Seda rada kutsutakse Põrgukuristikuks, kuna seal on kohti, kuhu päike kunagi ei paista.

Kohustuslik on kanda kiivrit. rajale pääseb vaid ID kaardi ettenäitamisel ning tuleb allkirjastada paber, et oled teadlik kõigist ohtudest.

Rada edasi- tagasi u 8km, tõusu kokku u 370m, aega antakse kõigile raja läbimiseks 3.5h. Meil kulus 3h, ilma eriliste pausideta. Ütlen ausalt- minu jaoks oli pigem raske, just tõusud. Sellised rajad ja matkad vajavad siin saarel ikka üle keskmise füüsist ja võhma! On, mille poole püüelda!

Tagasi tulles oli laskumist rohkem ning siis oli lihtsam. Orgu jõudes kuni koseni oli ka päike varjus, aga ülejäänud aja küttis alatult otse pähe.

Tegu on siis lõunaosa ühe kauneima ja kõige parimini korraldatud matkarajaga. Kitsas ja sügav kanjon, mis lõikub mägede vahele ning lõpeb väikese loodusliku kosega- üks väheseid saare püsiva veega koski.

Me kohtame siin iga päev, igal pool eestlasi. Marinal oli tõesti õigus- see saar nagu eestlaste suvila. Olgu see siis mägedes, matkarajal, linnas....

Peale tublit matka tegime söömingu kõrvalasuvas restoranis Otello, kus sõime üht kanaari traditsioonilist rooga- küülikuhautis, Ütleme nii, et maitses paremini kui välja nägi, aga edaspidi tellin midagi muud.