22.02 Teistmoodi päev

Kaliima on tagasi! Koos sooja õhumassi ja liivatolmuga. Täna oli plaan veidi rahulikum kulgemine, tutvuda rannikuga.

Meie päevad ja tempo on olnud siin tegelikult vägagi aktiivsed, sisukad ning olgem ausad, ka väsitavad. Õhtuks koju jõudes on keha ikka kurnatud. Eks ka vaimselt on koormus suur, emotsioone väga palju, soove ja plaane palju. Pidevalt, kõike tehes ja kõikjal olles, on tagakuklas kogu aeg: vaatame asju läbi loodusgiidi silmade, mida saaks pakkuda turistile ise, pidev kohalolu ja märkamine. Teadvustamine, mis eesmärgil siin oleme. Igal õhtul peale pikka päeva arvuti taha istuda ning veel ennast kokku võtta blogi sissekandeks on nii mõnigi kord suur pingutus. Katsume endid siiski säästa ning võtta ka nö vabu päevi, sest ega ka tööinimesel ja koolilapsel on ka kaks vaba päeva nädalas. Lisaks blogi pidamisele, koolitöödele ja juhendaja antud ülesannete purki saamisele, võtab aega ka järgmise päeva marsruutide ja päevaplaani koostamine. Lisaks oleme tänaseks aru saanud, et matkapäevade koostamisel võtame edasipidi arvesse pigem tõusude näitajat kui lihtsalt kilomeetreid. Kuna elame mäe otsas, siis pidevast treppidest ja mäest käimisest ei pääse me ühelgil päeval. Alla lähimasse randa on meil jala 25min , tõusu u 100m

Põletavat koduigatsust ma veel tundnud ei ole, tänapäeval on suhtlus lähedastega ikka väga lihtne ja kättesaadav. Peaasi, et kodustega on kõik hästi- see on kõige olulisem! Sageli tekib tahtmine kõike perega jagada, et nad saaksid näha kõike seda ägedust mida mina siin näen.

Ega ma täna kaugele ei jõudnud- poole päeva pealt tabas mind kahjuks kõhuhäda. Sellist asja pole ma reisil varem kogenud. Apteegist läbi ja tagasi koju

Tänane leid oli vulkaaniline mägi Caleta de la Tejitas. See lausa pudises, kui käega katsusin.